bussipeatus

Ma vaatan teda. Seda pikka, kiitsukest, lausa ebainimlikult kõhna poissi. Ta seisab kaugemal, pilk klaasistunud, kõrvaklapid kõrvas.
Tema kastanpruunides juustes on blondi helke ja tema nahk on nagu portselan. Ta ei tundu uhke, ta ei kanna ülikonda ega midagi üleolevat. Ta lihtsalt on poiss, nii õrn, kui üks olla saab.

küllap seepärast seisabki ta üksi seal bussijaamas...
keegi ei julge teda ju katki teha...
aga kohe varsti pole ta üksi.

Kohe varsti olen minagi bussijaamas buss nr. 7 ootamas. Aga ka mina kardan portselani lõhkuda ja neid klaassilmi purustada...
niiet seisan ta kõrval, kõrvaklapid peas ja olen nagu teised.